IFRS 18 mõjutab eelkõige kasumiaruande ülesehitust, teatud tulemusnäitajate avalikustamist ning seab täpsemad nõuded finantsaruannetes esitatavale infole. IFRS 18 teemal ettevõtetega arutledes on kõige rohkem tähelepanu pälvinud kaks praktilist küsimust: milline hakkab välja nägema uus kasumiaruanne ning kuidas võib uus standard mõjutada senist EBITDA kasutamist. Käesolevas artiklis on toodud kiire sissevaade neisse teemadesse.
Uus kasumiaruanne – esmapilgul lihtne, praktikas mitte alati
IFRS 18 üks peamisi eesmärke on muuta ettevõtete kasumiaruanded paremini võrreldavaks. Enamus Eestis IFRS-i rakendavad ettevõtted on juba seni esitanud oma aruandeid pigem üsna sarnase malli järgi. Globaalsel tasandil on aga erinevad huvirühmad juhtinud tähelepanu sellele, et IFRS-i rakendavad ettevõtted kasutavad kasumiaruande esitamisel liialt erinevaid formaate, mistõttu on sarnaste ettevõtete tulemuste võrdlemine olnud keerukas.
Uus standard seab kasumiaruandele selgema struktuuri ning jagab tulud ja kulud erinevatesse kategooriatesse. IFRS 18 järgi on kasumiaruandes viis kohustuslikku kategooriat:
- äritegevus (operating)
- investeerimistegevus (investing)
- finantseerimistegevus (financing)
- tulumaks
- lõpetatud tegevused
Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on pigem tehnilise muudatusega ning olemasolevad read tuleb lihtsalt mõnes kohas teises järjekorras esitada. Praktikas on aga küsimus sageli sisulisem. Juba täna on kerkinud arutelud selle üle, kuidas klassifitseerida näiteks investeerimistulu, sidusettevõtete tulemusi, rendikohustustega seotud intresse, valuutakursi mõjusid või muid ettevõtte tavapärase ärimudeliga seotud kirjeid. Mõne ettevõtte puhul võivad need olla väiksemad detailid, teise puhul aga küsimused, mis mõjutavad oluliselt ärikasumi suurust.
Lisakeerukust võib lisada ka asjaolu, et konsolideerimisgrupid peavad esitama kasumiaruande lähtuvalt kontserni peamisest äritegevusest. See võib konsolideerimisel tekitada vajaduse täiendavateks ümberklassifitseerimisteks, kui mõne tütarettevõtte tegevus erineb grupi põhitegevusest.
MPM-id – uus tähelepanu alternatiivsetele tulemusnäitajatele
Teine oluline IFRS 18 teema puudutab juhtkonna määratletud tulemuslikkuse näitajaid ehk MPM-e (inglise keeles management performance measures). Lihtsustatult on tegemist tulemusnäitajatega, mida juhtkond kasutab ettevõtte tulemuste selgitamiseks viisil, mis erineb IFRS standardites otseselt määratletud näitajatest. Standard annab MPM-idele konkreetse definitsiooni. Selle järgi on MPM näitaja:
- mis on tulude ja kulude vahesumma;
- mida kasutatakse avalikus kommunikatsioonis väljaspool finantsaruandeid; ja
- mis peegeldab juhtkonna hinnangut finantstulemustele.
Praktikas võivad sellisteks mõõdikuteks olla näiteks korrigeeritud ärikasum, adjusted EBIT, adjusted EBITDA, kuid ka mitmed muud tulude-kulude vahesummad.
IFRS 18 ei keela nende kasutamist, kuid toob kaasa täiendavad avalikustamisnõuded. Iga avaldatud MPM-i kohta peab ettevõte aruande lisades selgitama, miks selle mõõdiku kasutamine on asjakohane, kuidas see on arvutatud ning kuidas see seostub IFRS standardite kohaselt esitatud näitajatega. See tähendab, et seni vabamas vormis kasutatud tulemusnäitajad võivad tulevikus vajada märksa põhjalikumat dokumenteerimist.
EBITDA – potentsiaalne MPM
Klientidega arutledes on palju tähelepanu pälvinud see, et tavapärane EBITDA võib teatud juhtudel osutuda MPM-iks ja vajada seetõttu eraldi avalikustamist aastaaruandes. EBITDA on küll väga laialdaselt kasutatav näitaja, kuid see ei ole IFRS standardites ametlikult defineeritud vahesumma.
Lisaks ei arvuta kõik ettevõtted EBITDA-t ühtemoodi. Mõni jätab välja teatud ühekordsed kulud, mõni korrigeerib valuutakursi mõjusid, mõni käsitleb rendikulusid erinevalt. Seetõttu võib sama nimetuse taga olla sisult üsna erinev näitaja. Mitme ettevõtte jaoks võib see tähendada, et seni lihtsalt esitletud EBITDA tuleb edaspidi detailselt lahti seletada ja siduda IFRS aruandes esitatud numbritega.
OPDAI – uus mõiste, millega tasub harjuda
IFRS 18 toob kasutusse ka uue vahekokkuvõtte: Operating profit before depreciation, amortisation and impairments ehk OPDAI. Lihtsustatult on see ärikasum enne põhivara kulumit, amortisatsiooni ja väärtuse langust. OPDAI võib kujuneda oluliseks just seetõttu, et tegemist on IFRS standardis määratletud ametliku vahesummaga. See tähendab, et erinevalt EBITDA-st ei ole OPDAI üldjuhul käsitletav MPM-ina. Seetõttu võib osa ettevõtteid eelistada tulevikus kasutada OPDAI-d EBITDA asemel või vähemalt selle kõrval. Sellisel juhul võib väheneda vajadus täiendavate MPM avalikustamiste järele ning kasutajatel võib olla lihtsam erinevate ettevõtete tulemusi võrrelda.
Kokkuvõtteks
IFRS 18 ei ole pelgalt uus vormistusreegel, vaid standard, mis mõjutab reaalselt seda, kuidas ettevõtted oma tulemust esitavad ja selgitavad. Eelkõige puudutab see kasumiaruande ülesehitust, juhtkonna määratletud tulemusnäitajate avalikustamist ning seda, millisel viisil hakatakse edaspidi kasutama selliseid näitajaid nagu EBITDA. Samal ajal võib kasvada IFRS-is ametlikult määratletud OPDAI roll.
Kuna IFRS 18 tuleb rakendada juba 1. jaanuaril 2027 või hiljem algavate aruandeperioodide kohta ning 2027. aasta aruannetes tuleb esitada ka võrdlusandmed 2026. aasta kohta, tasub ettevalmistustega alustada juba täna. Praktikas tähendab see, et IFRS-i rakendavad ettevõtted peaksid aegsasti hindama, milline saab olema nende uus kasumiaruande ülesehitus, millised MPM-id vajavad täiendavat analüüsi ja avalikustamist ning milliseid andmeid tuleb hakata detailsemalt koguma.
